Igal inimesel on kaks kuni neli miljonit higinäärmet. Need ei ole ühtlaselt üle keha jaotunud, vaid on koondunud nn kuumadesse kohtadesse: kõige tihedamalt paiknevad nad peopesades, jalataldadel ja kaenlaalustes. Kui näiteks kaela ja selja nahal on ainult umbes 55 näärmet ruutsentimeetri kohta, siis peopesadel on umbes 400 ja jalataldadel umbes 620 näärmet. Selle põhjust võib leida inimese evolutsioonist. Raskel maastikul jooksmine on lihtsam, kui märjad peopesad ja jalatallad pakuvad paremat haarduvust ja kindlamat alust.
Higi täidab kaitsefunktsiooni
Higistamine on oluline kehafunktsioon, mida kontrollib sümpaatiline närvisüsteem. Kõigi organite normaalseks toimimiseks peab meie keha hoidma konstantset temperatuuri umbes 37 °C juures, olenemata ümbritseva õhu temperatuurist. Temperatuuriandurid ehk termoretseptorid asuvad nii nahas kui ka kehas ning need teavitavad aju välis- ja kehatemperatuurist.
Naha verevoolu aeglustumine kaitseb ülekuumenemise eest – enne kui kehatemperatuur liiga madalale langeb, piiratakse veresoonte ahenemise tõttu verevoolu nahka, mis vähendab soojuskadu väljapoole. Kehatemperatuuri tõusu vältimiseks toimub vastupidine: veresoonte laienemise tõttu suureneb verevool nahka, võimaldades seeläbi soojusel välismaailma pääseda.
Kui sellest meetmest ei piisa, aktiveeruvad higinäärmed, mis niisutavad nahka ja tekitavad seega aurustuva jahutuse. Tavatingimustes kaitseb see mehhanism ülekuumenemise eest. Ülekoormuse korral tekib soojuse akumuleerumine ehk kuumarabandus, mis avaldub iivelduse, pearingluse, peavalu, ärevuse, segasuse ja isegi teadvusetusena.
Liigne higistamine põhjustab stressi
Liigset higistamist nimetatakse hüperhidroosiks (kreeka keelest „hypér” = „üle”, „väljaspool” ja „hidrós” = „vesi”). See võib mõjutada keha teatud osi või kogu keha. Liigne higistamine esineb kõige sagedamini kätel või kaenlaalustel, aga ka peas ja kaelas, jalgadel ja torsos. Paljudel inimestel mõjutab hüperhidroos rohkem kui ühte kehaosa.
Hüperhidroos erineb tervetel inimestel esinevast aeg-ajalt esinevast tugevast higistamisest – hüperhidroosiga inimene higistab nii intensiivselt, et tema riided on pidevalt niisked ja sageli higiplekkidega kaetud. See on äärmiselt ebameeldiv.
Näiteks inimene, kellel on pidevalt niisked käed, väldib sageli teiste inimestega suhtlemist, kartes kätlemist. See on nõiaring: higistamishirm paneb sind tegelikult rohkem higistama.
- „Primaarse hüperhidroosi” põhjus, mis moodustab enam kui 90% juhtudest, on teadmata. Seda seisundit peetakse sagedamini lokaalseks higistamiskalduvuseks.
- „Sekundaarne hüperhidroos” mõjutab sageli kogu keha ja on tingitud muudest häiretest, nagu kilpnäärme või neerupealiste ületalitlus, ravimid (nt kortisoon), hormoone tootvad kasvajad või raske rasvumine. Diabeediga seotud autonoomne (vegetatiivne) neuropaatia võib põhjustada nii anhidroosi, mis tähendab oluliselt vähenenud või puuduvat higistamist, kui ka hüperhidroosi.
Hüperhidroos (hüperhidrosis pedis või plantaris) on jalgade liigne higistamine. Raskusastet on kolm:
- I aste: kerge hüperhidroos – peopesad ja jalad on väga märjad;
- II aste: mõõdukas hüperhidroos – peopesadele ja jalataldadele tekib higikiht;
- III aste: raske hüperhidroos – higi tekib tilkadena ka sõrmedele ja varvastele ning jalgade külgedele.
Soe ja niiske keskkond on patogeenide paljunemiskeskkond. Kuna varvaste vahel puuduvad rasunäärmed, mis kaitseksid lipiide, paisub nahk kergemini ja kaotab elastsuse. Varvaste vahel valkjale, leotatud nahale tekivad praod, mis võivad muutuda bakterite ja seente sisenemispunktiks. Lisaks muutub nahk vastuvõtlikuks tüükade tekkele. Kui jalaluud on pidevalt üleniisutatud, tekib bakteritele soodne paljunemiskeskkond.
Palmoplantaarset hüperhidroosi tuleks ravida dermatoloogi kabinetis, kus igale patsiendile soovitatakse individuaalseid ravivõimalusi.
Abi higiste jalgade vastu igapäevaelus
Jalahoolduses või podiaatri vastuvõtul tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas higistamine ja lõhn on tingitud ebapiisavast hügieenist, sobimatutest jalanõudest või muudest tingimustest – see võib olla tekkinud töö eripära tõttu, näiteks kummikute või turvajalatsite pikaajaline kandmine või kui töö toimub soojas ja niiskes keskkonnas (näiteks kasvuhoones, spaas või köögis).
Kõrge sünteetilise sisaldusega jalanõud ja sokid soodustavad jalgade higistamist, nagu ka liiga sagedane jalanõude vahetamine.
Sageli on abiks klientidele ja patsientidele lihtsalt selgitada, et vähene niiskus jalgadel ja kerge jalgade lõhn on normaalsed. Lihtsad reeglid aitavad vähendada jalgade higistamist ja ennetada jalgade lõhna.
Praktilised näpunäited:
- Pese jalgu vähemalt kord päevas pH-neutraalse toote ja leige veega ning seejärel kuivata hoolikalt;
- Hoolitse oma jalgade eest regulaarselt toodetega, mis reguleerivad higistamist ja ennetavad ebameeldivat lõhna. Jaladeodorandid on saadaval kreemi, pulbri või pihustatava kujul. Eriti soovitatav on Peclavus® PODOcare salveiga deodoreeriv jalakreem;
- Kingad, sokid ja sisetallad peaksid olema võimalikult palju hingavatest materjalidest ning neid tuleks võimalikult tihti vahetada või 24 tundi ventileerida;
- Bambusest ja hõbeda- või vasekiududega sokid takistavad lõhna teket; sama kehtib seedripuust sisetaldade, samuti aktiivsöe või kaneeliga sisetaldade kohta;
- Mükoosi esinemise vältimiseks tuleks jalanõusid regulaarselt desinfitseerida spetsiaalse aerosooliga, näiteks RUCK® jalanõude desinfitseerimisvahendiga;
- Värske õhk mõjub jalgadele soodsalt – seega kasutage sooja aastaaega ära, et võimalikult tihti paljajalu kõndida;
- Soovitatav on teha jalavanne taimeekstraktidega, näiteks tammekoore (kokkutõmbav ja higistamisvastane), rosmariini ja salvei (desinfitseerivad ja deodoriseerivad omadused) ekstraktidega.
Tähtis: see teave on mõeldud ainult üldiseks teavitamiseks ega asenda meditsiinilist nõu. Täpse diagnoosi ja sobiva ravi saamiseks pidage nõu oma arstiga.
